Häid jõule! Vanemad inimesed võiksid tagasi vaadata Nõukogude aega ja mõelda, kui õnnelikud me ikka oma rahvusriigiga oleme!
Head uut aastat! Ja kui Sa vaatad aastale tagasi ja ei näe midagi head ning Sinu arvates ei ole ka tulevikust midagi head oodata, siis palun ära tee enesetappu! Mõtle, kui sa kellegagi saad kasvõi ühe järglase, siis Sa oled juba andnud väikse panuse meie riigile. Kõiges saab head näha!
7 comments:
Tegelikult ei olnud nõukogude aeg see kõige hullem. Tal olid ka omad võlud, kuid mie noored pole sellest teadlikult, sest me pole seal elanud...
Ja selle järglase saamisega on selline asi, et teil noormeestel on, jah, hea. Teil on vaja õiges kohas natuke pursata, aga sünnitamine iseensest on juba eriliselt räige.. See on sõna otses mõttes naise pooleks rebimine. Nii, et ärge teie tulge rääkima mingitest järglastest arvestades teie üliväikest osakaalu kogu protsessis.
Alati terav Kristiina:D
Kui sünnitamine tõesti nii RÄIGE on, miks siis Eestis ometi iive üle pika aja positiivne on? Ja "naised ei ole nii pooleks rebitud", et neil ei ole jaksu veel mõnda last ilmale tuua.
Igaühel on siin ilmas omad ülesanded ning kõik on tasakaalus: naised sünnitavad, mehed teevad rasket tööd jne. Laste sünnitamine on kogu elu juures veel kõige valutum tegevus.
Ma ise olen samuti naissoost isik ning ma ei taha siin väita, et naiste elu on kerge ja mehed ruulivad vms, tahan lihtsalt öelda, et elu tapab meid kõiki nii kui nii, milleks siis vinguda veel sünnitamise kallal, mis on elus vait hetk.
Go Karl xD
Vot see viimane lõik oli üks tõsine purakas;)
Ilus uusaastatervitus:D et ärge enesetappu tehke ja saage parem lapsi. sa kohe muutsid mu meelt:D
Ma olen õnnelik, et esimest korda läks väikeseks diskussiooniks minu fotoblogil.
"milleks siis vinguda veel sünnitamise kallal, mis on elus vait hetk"
Vaidlen vastu...
Ma ei taha väita, et olen juba jõudnud sünnitada, kuid elu ei ole absoluutselt valus võrreldes sünnitamisega. Aga eks kõigil ole oma probleemid ja iga teine "tore" inimene mõtleb enesetapule. Mina ei mõtle. Ei ole kunagi mõelnud.
Aga sünnitamine... Ei ole mõtet pilduda igasuguseid väiteid stiilis sünnitage ja lastes on teie elu ja mida veel, kui te kullakesed, ei tea täpselt mis sünnitamine on ja kui valus see täpselt on.
Ma olen kindel, et sünnitamise ajal iga (teine) naine mõtleb, et ta tahaks surra. Mõni sünnitus kestab tunde. Tundide viisi piinavat, rebivat valu.(Rõhutan "sünnitamise ajal". Peale seda on kõik naised nii kohutavalt õnnelikud, et laps käes ja valu läbi. Kusjuures ka rasedus ei ole eriti mugav periood.)
Oh õudust, ja veel laste kasvatamine. Pisikesed kisavad pätakad, kes suuremaks kasvades muutuvad järjest hullemaks. Ja ülbemaks. Mitte mingisugust austust oma vanemate vastu. Et ainult neil oleks hea ja vanematel pole üldse õigust midagi muud teha, kui lapsi orjata.
Ja püha jumal, preili elu tapab meid kõik, kas te üldse saate aru, kui tänulikud me peaksime olema, et me üldse elame, et meile on selline võimalus antud. Jah, lõpuks me sureme kõik. Aga, mis siis sellest. Ole õnnelik, et sa endiselt elad ja pole veel surnud.
Kui sul on probleeme, siis mõtle:
Homme on parem. Kui ei ole homme parem, siis kunagi tulevikus ikka on. Ja kui kunagi tulevikus pole parem, siis ole praeguse hetke üle õnnelik, sest see on parem, kui kõik tulevad hetked.
(Keegi ütles kunagi...)
"Ela kuni saad. Sure, kui muud üle ei jää."
Post a Comment